On Euroopa nädal, aeg rääkida piireületavast koostööst, rahust ja ühistest väärtustest. Kuid seekord ei rääkinud sellest õpetaja, vaid inimene, kes igapäevaselt neid väärtusi maailmas esindab – diplomaat Mariin Ratnik.

Mariin astus kaheksanda klassi ette tagasihoidliku, kuid kindla olekuga. Ta ei kandnud midagi silmatorkavat – lihtne riietus, sõbralik naeratus ja silmis terane sära. Aga kui ta rääkima hakkas, sai kohe selgeks, et tema sõnadel on kaal. Mitte ainult seepärast, et ta on diplomaadina esindanud Eestit ÜRO-s ja Euroopas, vaid seepärast, et ta usub siiralt sellesse, mida teeb – usub inimestesse.

„Diplomaadi töö ei ole ainult kohtumised, kõned või pidulikud vastuvõtud,“ ütles Mariin. „Diplomaadi töö on kuulamine. Vahel ka vaikimine. Ootamine. Teekonna otsimine kahe täiesti erineva maailma vahel. Ja mõnikord... selle silla ehitamine täiesti tühjale väljale.“

Ta rääkis, kui oluline on mõista, et maailm ei toimi ainult suurte otsuste ja valitsuste kaudu – iga inimese tegu ja valik loeb. Kui keegi mõistab teise kultuuri paremini, kui keegi julgeb sõbrale öelda „aitäh“, kui keegi otsustab mitte pöörata selga abivajajale – see kõik on osa suurest ja nähtamatust võrgustikust, mis hoiab maailma koos.

„Maailm vajab rohkem sildu kui müüre,“ ütles ta vaikselt. „Ja te, noored, olete need sillameistrid.“

Õpilased kuulasid tähelepanelikult. Mariin ei rääkinud üle noorte peade ega keerutanud. Ta rääkis nendega nagu tulevaste kolleegidega, keda maailm vajab.

Audru kooli päev oli justkui saanud sügavama tähenduse. See ei olnud lihtsalt Euroopa nädal, see oli meeldetuletus, et me kõik oleme osa suuremast loost. Iga väike tegu, iga kuulatud lugu, iga hooliv sõna võib olla just see kivi, mis aitab kellelgi teisel ehitada edasi – kas endas, oma kodus või kaugemal.

Ja võib-olla mõni noor istus sel päeval klassis, vaatas aknast välja ja mõtles: „Kui tema sai, saan mina ka. Mitte kohe, aga üks päev. Sest mina olen ka oluline.“