Laul, mis puudutab hinge. Tants, mis paneb südame põksuma.
– 53. Audru Kooli laulu- ja tantsupäeva lugu –

Igal kevadel, kui kooliõue paitab esimene päike ja linnulaul seguneb rõõmsate laste häältega, sünnib Audrus midagi enamat kui lihtsalt kevad. See on aeg, mil ärkab ellu vana traditsioon, mis liidab mitmeid põlvkondi – Audru Kooli laulu- ja tantsupäev. Aastal 2025 toimus see juba 53. korda – uhke number, mis kõneleb järjepidevusest, armastusest ja ühistest väärtustest.

Valmistumise vaikne ilu

Nädalaid enne suurt päeva kostus koolimaja koridoridesse klaveri helisid, jalatatsude rütme ja väikeste lauljate hääli. Klasside vahelt võis kuulda õpetajate kannatlikku juhendamist, rõõmuhõiskeid, vahetevahel ka mõnd ohkamist – sest tõeline ilu sünnib alati vaeva nägemisest. Tantsusammud muutusid kindlamaks, lauluhääled üha julgemaks. Nii õpetajad, kui õpilased andsid endast kõik – mitte kohustusest, vaid sisemisest soovist luua midagi ühist ja kaunist.

Ja ei saa mainimata jätta kogukonna toetust. Emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, endised õpilased ja tulevased esinejad – kõik olid omal moel kaasas. Kes aitas patside punumisega, kes heli seadmisega, kes tegi kooki või tõi toolid. See oli kui suur, hingav ja laulev perering, kus iga liige oli oluline.

Päev, mis jääb meelde

 "53. Audru Kooli Laulu- ja Tantsupäev – Südamest südamesse".

Esimesed noodid kõlasid justkui palve või tervitus. Laulud, mida esitleti, polnud pelgalt viisid ja sõnad – need olid lood lapsepõlvest, loodusest, Eestimaast ja armastusest, laulud, mis puudutasid hinge nii lauljal, kui kuulajal. Ja kui algas tants – see oli kui kevadine torm, mis haaras kõik endasse. Rahvariietes noored, sirged seljad, säravad silmad ja uhked pöörded – nende sammude saatel puhkas silm ja ärkas süda.

Iga esineja, olgu ta olnud viie- või viieteistaastane, andis laval killukese endast. Ja publik – nad ei olnud pelgalt pealtvaatajad, vaid osa sellest imelisest koosloost. Naeratused, pisarad, vaikselt kaasa laulvad suud, heldinud pilgud – see oli justkui ühine hingamine.

Laulu- ja tantsupäev pole Audrus kunagi olnud lihtsalt esinemine. See on ajaloo kandmine läbi inimeste, nende jalgade ja häälte. See on väärtuste elus hoidmine: hoolimine, koos tegemine, pühendumine. Just sellepärast tulid inimesed kohale, panustasid, aitasid, elasid kaasa – sest see päev pole ainult lastele. See on kõigile. See on meie päev.

Ja kui viimane ühine laul kõlas, häältes ühine jõud, oli see hetk, mida ei saanud kirjeldada – ainult tunda. 
See ei ole lihtsalt pidu. See on pärand. See on meie hing.

Tulevik, mis kasvab igal kevadel

Nii jääb 53. laulu- ja tantsupäev Audru Kooli ajalukku veel ühe pärlina, mille sära ei tuhmu. Järgmisel aastal kogunetakse taas – mõnele lapsele saab see olema esimene kord, mõnele viimane. Aga tunne jääb samaks: uhkus, rõõm ja teadmine, et me kuulume kokku.

Sest nii kaua, kui kõlab laul ja jalas kestab tants, elab traditsioon. Elab Audru. Elame meie.