Audru kooli üheksandate klasside tutipäev (30.05) oli midagi enamat kui lihtsalt traditsioon – see oli hell pilk tagasi algusesse ja soe samm edasi uude eluetappi.

Hommikul, kui koolimaja täitus rõõmsa elevusega, vaatasid üheksandikud hetkeks ajas tagasi. Meenutati seda päeva, kui nad veel väikeste ja kohmetutena esimest korda klassiuksest sisse astusid – suur kool tundus tookord nagu terve maailm.Nüüd, aastate möödudes, oli aeg jagada kogemusi ja tarkusi edasi. Üheksandikud veetsid südamliku hetke koos esimeste klasside õpilastega – mängiti, räägiti ja lihtsalt oldi koos. Oli tunda, kuidas ühes koolimajas elab mitme põlvkonna süda korraga. Väikestes silmades säras imetlus ja suurte omad peegeldasid sooja hoolimist.

Päeva jooksul andsid üheksandikud tõsise, aga humoorika kõne kaheksandikele, jagades nippe ja nõuandeid, kuidas väärikalt ja rõõmuga olla “see kõige vanem klass”. Ja nagu kombeks – üle anti kingitus: kastitäis vanu kontrolltöid, konspekte ja mälestusi, mida kingiti edasi kerge muigega, aga suure hoolimisega.

See päev oli täis naeru, kallistusi ja väikest nukrust – sest hüvasti ütlemised pole kunagi kerged, isegi kui ees ootab midagi suurt ja uut.

Tutipäev ei olnud ainult lõpukell – see oli tänu, jagamine ja lubadus – et mälestused jäävad, ning et iga uus algus algab alati südamega.